Põllumajandus on juba võtmas teerajaja rolli IoT valdkonnas ehk nimetagem seda protsessi siis - Põllumajandus 4.0
- Mida
peaks digiteerima,
et säilitada jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline põllumajandus?
- Milline
on asjakohane reguleeriv raamistik uute tehnoloogiate kasutuselevõtu
soodustamiseks?
- Kuidas
traditsioonilist põllumajandust kombineerida tehnoloogiaga?
- Milliseid
lahendusi on vaja, et parandada põllumajandustootjate teadmisi uute
tehnoloogiate kohta?
- Millised on vajalikud investeeringud?
Poliitikakujundajad, põllumajandustootjad, digitaaltehnoloogia arendajad - kuidas arukalt kasutada pakutavaid võimalusi, andes põllumeestele sobivad vahendid ja lahendused jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise põllumajanduse tagamiseks?
Tehnoloogiasse ei investeerita mitte tehnoloogia enda, vaid ikka selle abil saavutatava tulemuse pärast.
Sellest
tulenevalt on lisaks andmetega tegelemisele vaja kindlasti tegeleda sellega, kuidas põllumehed saaksid andmetest ja digitaliseerimisest
tulenevad võimalused enda äri jaoks rakendada. Ühest küljest on saadaval
järjest rohkem andmeid, aga teisest küljest on juhtimis- ja tööjõuressurssi
nende andmete töötlemiseks ettevõtjate jaoks saadaval järjest vähem (seoses
pingelisema majanduskeskkonnaga).
Võib
arvata, et Eesti suurte põllumajandusettevõtete huvid ja vajadused andmete
jagamise osas on märksa mitmekülgsemad kui keskmisel Euroopa farmeril. Näiteks
kasutavad mitmed meie ettevõtted juba majasiseseid andmeanalüüsirakendusi, kus
võimalus saada algandmeid otse traktori või farmi süsteemist on väga
oluline.
Oluline teema on open data ja andmevahetuse standardid, et erinevad süsteemid saaksid omavahel suhelda. Eestis on riigi poolt kogutavate andmete ristkasutusest hea näide geoinfosüsteemide osas. Kindlasti on meil aga päris palju veel teha andmete open data põhimõttel kättesaadavuse osas, sest paljudki andmed meil veel vabalt ja soodsalt kättesaadavad ei ole (ka värske Open Data Barometeri hinnang näitab Eestit selles osas üsna halvas valguses).
Eraettevõtete poolt kogutava info ristkasutus on aga meil praktiliselt olematu. Põllumajandusmasinad (eelkõige traktorid ja nende lisaseadmed) koguvad töö käigus väga palju erinevaid sensoripõhiseid andmeid, alustades masina liikumist kirjeldavatest andmetest kuni agregaatide tööd iseloomustavate parameetriteni. Masinatootja kasutab sellise info ära põllumehele erinevate võrgukeskkondade pakkumiseks, kus on võimalik tarbida nende andmete põhjal “joonistatud” visuaale ja tööriistu. Kui masina omanik tahaks saada neidsamu masina poolt kogutud andmeid algandmetena ja masintöödeldaval viisil, siis see võib osutuda problemaatiliseks:
1. masina tootjal puudub huvi andmete kättesaadavaks tegemiseks – näha võib huvide konflikti, kuna seesama tootja pakub lisateenusena enda kontrolli all olevaid keskkondi (mis kahtlemata on vajalikud). Andmete kättesaadavaks tegemine pakub siinkohal potentsiaalselt konkurentsi.
2.
erinevate tootjate seadmete
poolt edastatav info vajab ühtset andmete edastamiseks ühist standardit – ehk
siis milliseid andmeid kogutakse, milline on nende andmete sisu (sh näiteks
intervallid, ühikud) ja kuidas neid andmeid edastatakse (liidesed ,
protokollid).
Digitaalmajanduse
paremaks kasutamiseks laske asjade internetil olla oma loomulikul teel ja
ühendage farmid riigiga!